Suur kodu võib elukvaliteeti oluliselt halvendada

Anna-Liisa Mets
Kodu.postimees.ee vanemtoimetaja

Inimesed unistavad sageli oma kodust: esmalt korterist, siis majast, siis veel suuremast majast. Tegelikult tasuks aga oma unistused koomale tõmmata, sest kui kodu saab liiga suur, ei võida sellest keegi.

Kuigi meie kultuuriruum kipub olema selline, kus suur kodu on jätkuvalt staatuse ja edukuse näitaja, võiks inimesed enda rahulolutunde huvides põhjalikult järele mõelda, kas nad tahavad enda kaela hiiglaslikku majalahmakat. Suure koduga kaasnevad suured kohustused ja mitmed negatiivsed küljed, mis koduomaniku suure õnnetunde asemel hoopis õnnetuks võivad teha.

«Sõltuvalt kinnisvara tüübist võib liiga suure kodu miinuseid loetleda erinevaid. Üks põhilisemaid on kindlasti kodu ülalpidamiskulud, teisisõnu kommunaalkulud. Majade või majaosade puhul koosneb see enamasti vaid tarbitavatest teenustest, kuid korterite puhul lisanduvad ka üsna sageli hooldustasud, remondifondimaksed ja muu selline,” ütleb Evelin Teas Skanton Kinnisvarast. Olulisel kohal on tema sõnul ka renoveerimiskulud: suure maja puhul kulub eluaseme kohendamisele oluliselt rohkem raha. Samuti võib lahmaka kodu müügiperiood venida väga pikaks. «Võrdluseks: kahetoalise korteri müügiperiood on reeglina maksimaalselt kolm kuud ning üldjuhul võtab suure viietoalise korteri müük sõltuvalt hinnast aega vähemalt pool aastat,» räägib Teas.

Toomkinnisvara juhatuse liige Aivar Palandi lisab, et sageli tekitab probleeme ka see, et kui lapsed kodust välja kolivad, jääb maja lihtsalt liiga suureks ja sellega pole enam midagi peale hakata, suure pinna korrashoid muutub aga mõttetuks ja tülikaks. «Aga see on elu loomulik käik, esialgul suured elamised, vananedes mõistmised, et ei suuda hooldada, vajadus väiksema hubasema elamise järele,» ütleb ta.

Mööda ei maksaks vaadata ka sellest, mida kurdavad paljud kas praegu suures kodus elavad või mingil perioodil neis elanud inimesed: pere valgub sellise suure pinna peal kuidagi laiali ja lähedased sidemed katkevad palju kergemini kui väiksemas kodus.
Lisaks sellele kaasneb suure koduga, mis enamasti laenuga ostetud, alateadlikult pidev mure suure  laenu pärast ja tuleviku ees. Väiksema elamispinna puhul on see mure ka väiksem.

Eestlased tõmbavad tagasi

Ameerika Ühendriikides, kus üha suurem kodu oli aastaid osa American Dreamist, on juba jõutud selleni, et inimesed vahetavad kinnisvara järk-järgult väiksema vastu. Kas eestlased võtavad eeskuju? «Sellele küsimusele on raske ühest vastust anda, seega läheneksin kaheti. Enamik eestlasi on üles kasvanud väikestel pindadel, kus tihti elasid koos vanemad, vanavanemad, lapsed ja lapselapsed. Kõik said koos kenasti hakkama ja tol hetkel keegi ei osanudki unistada suurtest kodudest. Täna need inimesed, valdavalt 30-40aastased, soovivad pigem avarat ja suurt kodu, kus oleks ruumi lastele, koduloomadele ja endal mõnus olla. Noored vanuses 18-24 aastat ei pea nii oluliseks, et neil peaks kindlasti olema suur kodu, nende väärtushinnangud on teised. Noorele inimesele sobib hästi esimeseks koduks 30-40ruutmeetrine korter. Ma arvan, et kindlasti lähiaastatel muutuvad väikesed elamispinnad aina populaarsemaks, seda kindlasti ka seetõttu, et nende müügi- ja üürihinnad on madalamad,» ütleb Evelin Teas.

Aivar Palandi lisab, et ka tema näeb üha suuremat huvi ja vajadust väikeste elamispindade vastu. «Eestlased on selleks valmis ja ka turg nõuab seda, investorid, kes antud kohta turul täitma asuvad, võidavad paljus. Olen soovitanud investoritel ehitada ühe- (kuni 25ruutmeetriseid) , kahe- (kuni 40ruutmeetriseid) ja kolmetoalisi (kuni 50ruutmeetriseid) mikrokortereid, see on tuleviku kõige parema tootlusega kinnisvara (üürikorterite näol) ja ka kiiret elu elavatele noortele,» räägib ta.